Ohutus on tööandja ja töötaja huvides

Eelmise aastal muutis Riigikogu töötervishoiu ja tööohutuse seadust, muudatused hakkasid kehtima tänavu jaanuarist. Uus seadus vähendab tööandjate halduskoormust töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmisel. Selles numbris algavas artiklite sarjas arutleme nii konkreetsete muutuse üle kui räägime tööohutusest laiemalt.

Näitleja Üllar Saaremäe usutlusest Toomas Sildamile jäi silma lause: “…vabadust peab inimesele rohkem andma, riik ei pea kõike tema eest otsustama, riik ei pea täiskasvanud inimest kasvatama…”

Tundub, et õigusloomes, mis puudutab tööohutust ja töötamist, seda tasahaaval rakendatakse. Tänavu jaanuaris jõustunud uuendatud õigusaktid on lõdvendanud mõnevõrra töötajate töötervishoiuarstile saatmise tingimusi, töötajate juhendamise korraldamist ja palju muud. Mõnd osa on kohendatud kosmeetiliselt, teist aga sisuliselt. Võib uskuda, et see kõik on tehtud eeldusel, et tööandjad ja töötajad saavad töökeskkonna ja -ohutuse korraldamisest ja selle vajalikkusest üha paremini aru ja soovivad teha õigeid otsuseid. On see nii?

Kas viitsime pingutada?

Ehituses (aga mitte ainult) võib kohata fatalistlikku ja lühinägelik käitumine – a’la  kui keegi ei näe, teeme kiiresti ära, siis ei juhtu meiega midagi või kui juhtub, ju siis pidi nii minema.  Oli aeg, kui inimesed uskusid Jumalat (ja need ajad ulatuvad muistsesse Egiptusesse, Horuse ja Ra aegadesse). Usuti, et Jumal näeb kõike ja selle meelde tuletamiseks (meeles pidamiseks) oli/on pühakodadel silma kujutis (Jumala kõikenägev silm), mis pidid inimestele meelde tuletama, et kuigi meie mõtted, sõnad ja teod võivad jääda varjatuks inimeste eest, ei suuda me neid siiski varjata kõikenägeva silma eest. Usk Jumalasse hakkas taanduma, aga säilis vajadus uskuda. Hilisemal ajal sai see vajadus kaetud teisest allikast – hirm Tööinspektsiooni ees, kellesse usuti (usutakse) justkui jäise hingusena ettevõtjate tegemiste (tegemata jätmiste) üle valvamas ja kõike nägemas… Tööinspektsioonist on saamas üha rohkem tööandjate ja töötajate nõustaja, kes püüab pigem heaga aidata ja panustada ennetustöösse. Karmi järelevalvet on jäänud vähemaks, mis on samas nii tööandjale kui töötajale kiusatuseks sellesse valdkonda vähem panustada.

Inimese aju eelistab ju töötada säästurežiimil – mida vähem pingutada, seda vähem peab energiat kulutama. Sel moel tehtud otsused toetuvad tunnetusele, mitte faktidele ja kindlale teadmisele. Teadmiste puudumise tõttu võib aga teha otsuseid, mis ei ole kõige õigemad, ja seda ka tööohutuse osas.

Teadmiste nappust aitavad leevendada õppimine ja koolitused, mida veidi toetab kutseseadus ja erialased kutsestandardid, milles täienduskoolituste maht ja sisu kirjeldatud. Kui seda unustamist vaid poleks…

Miks on vaja regulaarseid koolitusi?

Inimesed hakkavad äsja kuuldud informatsiooni unustama kohe peale selle kuulmist ning unustavad esimese 30 päevaga umbes 79%. Perioodilised kordamised aitavad uut infot oluliselt paremini meelde jätta.

Seega on tõetera sees ütlusel: „… nagu lasteaed – kogu aeg peab õpetama ja meelde tuletama…“. Kui töötajaid ei koolitata piisavalt tihti, tööohutuse reegleid piisavalt tihti meelde ei tuletata või reeglite seoseid päriseluga ei selgitata, siis jääbki see ütlemine meid saatma.

Tasub mõelda selle üle, kas on mõtet niisugusel koolitusel, kus juba registreerimise ja hommikukohvi ajal võib laualt võtta ka tunnistuse ja soovi korral lahkuda. Tunnistuse saamise aluseks on siiski teadmiste omandamine. Ja teadmisi on vaja, et uskuda ja teha õigeid otsuseid ilma välise sunnita.

Milline oleks ideaalne olukord?

Eestis ei ole (töö)ohutuskasvatus saanud piisavalt tähelepanu. Tööohutuskultuuri parendamisse ja tööohutuskasvatusele pole lähenetud süsteemselt, inimese kogu elukaart arvestavalt. Selle asemel püütakse töötajaid jõuga – ja edutult – suruda erinevate tehniliste ja korralduslike vahendite abil ohutuse raamidesse.

Pikemas plaanis oleks palju parema mõjuga haridussüsteemi kohendamine, mis algaks mudilaste ohutusalase käitumise kujundamisest ja lõpeks vanavanemate veendumiste toega, kus tööohutust ei naeruvääristataks, vaid käsitletaks läbi talupojatarkuse ja faktipõhise arutelu.

Me peaksime jõudma sinnani, et inimesed, kes tööle asuvad, teeksid tööd end ja teisi ohtu seadmata ja nende sisemine veendumus ei lubaks neil tööd teha ohtlikul moel.

Ohutust järgides töötame kulutõhusamalt

Tööohutus ei ole eesmärk omaette. Ettevõtted tegutsevad eelkõige kasumi saamise eesmärgil. Ohutuse tagamine on efektiivsuse ja kvaliteedi kõrval üks element selle eesmärgi saavutamiseks.

Ohutust hooletusse jättes võivad inimesed, kelle väljaõppesse on panustatud ja kelle käsutusse on antud tihtilugu mitte kõige odavamad töövahendid, saada viga, lõhkuda vahendeid või raisata materjale. Töötajate asendamiseks tuleb kulutada aega ja energiat uute inimeste värbamisele ja väljaõppele. Seega – ohutus on otseselt nii ettevõtte kui töötaja huvides. Õnnetusjuhtumid nihutavad ettevõtte kasumimarginaali madalamaks ja töötajale maksavad vigastused kätte saamata jäänud palga näol. Õigete töövõtetega ja tööohutusreegleid järgides töötame kiiremini ja kulutõhusalt ning saame suuremat tulu.

Hooliv peatöövõtja juhendab ise

Ehitaja jaoks algab ehituse kavandamine enamasti hinnapakkumisega, mille koostamise käigus tuleb valida sobivaim tehnoloogia, sobitada tegevused optimaalsesse ajagraafikusse, mis järgib nii materjalide hanget kui paigaldust, ilma jne.

Juba kavandamise käigus tekivad reeglid, mida tuleb ehitama asudes järgida. Enamgi veel – nendest reeglitest tuleb koostada tööohutuse plaan ja seda kõigile asjasse puutuvatele isikutele tutvustada.

Minimaalseima ohutuse tagamiseks on kõige lihtsam viis juhendada töötajaid enne töödega alustamist. See võib tunduda ajaraiskamisena, kuna ehitusplatsil eeldatakse, et tööd tulevad tegema väljaõppinud spetsialistid. Tihtipeale arvavad ka töötajad ise, et nad teavad ehitamisest rohkem kui see, kes neid tööohutuse osas juhendab või tööohutusplaani tutvustab. Kitsalt ja alaspetsiifiliselt võib olla tõesti teavadki, aga üldisemalt ja korralduslikult ehk mitte.

Lisaks sellele on iga ehitusplats ja ehitis erinev. Isegi juhul, kui tegemist on sarnase projekti, sama ehitusettevõttega ja sama tellijaga. Erinevuste põhjusteks võivad olla ehituse aeg (kas soe või külm aastaaeg), erinev projektimeeskond, erinevad alltöövõtjad, erinevad kogemused jms.

Need erinevused dikteerivad ehituse kulgu. Seepärast on arusaadav, miks tuleb ehitusplatsile tööle saabunud töötjaid enne tööle lubamist juhendada ja neile konkreetselt selle ehitusobjekti eripära ja riske tutvustada.

Tõenäoliselt ei tea mitte keegi paremini konkreetse ehitusplatsi riske ja kavandatavate tööde kulgu kui peatöövõtja. Peatöövõtja on sisuliselt mängujuht, kes kavandab, juhib ja kontrollib mängu kulgu. Kui spordiga võrrelda, siis kas keegi on näinud mängujuhti, kes esitaks oma meeskonnal juhised kirjalikult, ilma selgitusteta ja küsimustele vastamata? Kokkuvõtlikult: ehitusplatsile saabunud töötajate juhendamine on mõistlik viia läbi just peatöövõtja poolt. Just tema teab, kuidas ta on kogu ehituskäigu kavandanud.